Esimene - Tagasipöördumine koju .
Tramm kõikus. Edasi-tagasi. Ühtlase, rutiinse rütmina. Inimesed, kes koguaeg kusagile kiirustavad, ei märganudki seda enam. Nad ei näe enda ümber toimuvat. Naine, kes vadistab telefoniga kui väga neil uut talenti vaja, ei märka koomiksit kritseldavat noormeest endast kaks meetrit eemal. Seesama poiss laseb võimalus mööda, kuna tema kõrvades, mis peaks ootama unistuste täitumisele kaasaaitamist, karjub muusika, millest ei saa ta rohkem kui eilsest süstist, mis ta veenides endiselt kipitab. Keegi ei tee välja eelmises peatuses peale tulnud rasedast naisest. Keegi ei märka teda. Keegi ei tõuse püsti, ei paku oma istekohta, ei päri, et kuidas lapsel läheb. Keegi ei paku abi. Keegi ei märka, et trammijuhi makist kostub Yiruma. Keegi ei hinda lauluga kaasnevat rahu, meloodia sõnadeta juttu. Keegi ei märka, et ta ei peaks olema siin, ei peaks sõitma selle trammiga, mis viib igal päeval ühte ja sama teed ühte ja samasse punkti. Tegelikult ei vii see tramm mitte kedagi soovitud kohta. Keegi ei teagi kuhu nad minna tahavad. Nad unustavad juba enne otsustamist. Unustavad oma unistused, oma tahtmised, saavutused, lootuse. Nad unustavad, et peavad unistama. Neile tuleb meelde tuletada, et väljahingamiseks tuleb eelnevalt sisse hingata. Et maandumiseks tuleb hüpata. Et lõpetamiseks tuleb alustada. Et saamiseks tuleb teha.
Ka mina olin selle unustanud, ka mina ei näinud seda. Ka mina olin süüdi.
Tramm kõikus. Edasi-tagasi. Ühtlase, rutiinse rütmina… kuni ühtäkki peatus. Kiire, tugeva pidurivajutusega. Äratus, kuid keegi ei ärka. Raputus, kuid kõik on rihmadega kinni.
Uksed avanesid. Keegi ei teinud välja linnulaulust, päiksest. Keegi ei pilgutanud silmagi. Ma võtsin põrandalt oma koti ja astusin hallile betoonteele. Tramm sulges uksed ja kiirustas edasi. Vuhas täpselt nagu varem, ilma muutusteta, ilma kavatsusteta muutuda. Naeratasin.
Päike lõõmas palavalt. Linnud tiirlesid ümber keskväljaku. Ümber ühe noormehe, kes istus oma kitarriga purskkaevu äärel ja mängis. Silmad kinni, silmad lahti, lihtsalt mängis. Inimesed kõdisid mööda, kuulatasid, kuid ei öelnud. Mitte midagi. See ei häirinud poissi.
Järsku võttis isa mu koti. Ema embas mind tugevalt. Tugevamalt kui kunagi varem. Kallistasin teda vastu. Ma ei mäletanudki viimast korda, mil me nii pikalt kallistasime. Isa kõndis auto juurde ja pani koti pagasiruumi, surus kaane kinni ja jäi meid naerul sui vaatama. Mööda ema põske veeres alla üks pisar. Ema teadis, isale me rääkida ei tahtnud. Ta oleks hakanud midagi idiootset plaanima. Oleks toonud maailma eriotsadest igasuguse tehnika, et eluiga pikendada, kuid samas igavamaks muuta. Nagu on öeldud: võib elada saja aastaseks, kui loobuda kõigest mille nimel nii kaua elada.
„Ei, ema, veel on vara,“ ütlesin vaiksel häälel. Ta noogutas ja üritas järele jätta. Pühkis pisarad ja me läksime isa juurde, kallistasin kiirelt ka teda ja istusime autosse. Mina viskasin taha pikali. Täna oli väsitav päev olnud. Toetasin jalad vastu autoakent. Mu ema ei pane seda juhtunut arvestades pahaks. Mu isa ei ütle midagi, kuna ta on õnnelik, et ma jälle kodus olen. Tema arvates küll pikemaks ajaks kui tegelikult. Kui ta vaid teaks, et tal on ainult kolm kuud, et mul on ainult kolm kuud. Me sõitsime mööda värsket asfaldid kodu poole. Mu vanemad elavad linnaääres. Meil on seal mõnus maja. Suur ja avar. Isa vanaisa lasi selle kunagi ammu ehitada ja nii see lõpetaski meie maana. Tegelikult oli see kunagi mõis ja mu vanavanaisa oli mõisnik. Naljakas mõelda. Mu isa suguvõsas on alati kasvanud ranged mehed. Minu vanaisa ei alustanud küll täiesti põhjast, kuid oma edu tagas ta ise. Rügas pikalt, enne kui viinamarja istandus talle meelejärgi oli. Aga kõva töö kannab vilja ja nüüd on meil korralik istandus. Ma olen salamahti õnnelik, et oma vanaisa ei tundnud. Vanaisa Jules.
Ta oli ennekõike kuri ja range mees. Hirmu pimeduse ees raviti pimedusega. Hirmu ujumise ees vette viskamisega. Mees las olla mees ja hirm las olla hirm. Mees aga olgu suurem kui tema hirm. Idiootne, kui minult küsida.
Kui ma väike olin, magasin ma alati öölambiga, kuigi ma pimedust ei kartnud. Mu isa üritab mehena olla kõike mida oli ta isa ja veel rohkemgi, isana aga sada kaheksakümmend kraadi teisele poole. Oma ema suguvõsast ei tea ma midagi. Ainult, et ta põgenes kodust kui oli seitseteist. Lõpetas siin linnas ja siis kohtusid nad isaga ja mu ema ei läinudki enam ära. Isa oli juba üheksateist. Ema kaheksateistkümnendal sünnipäeval nad abiellusid ja paar kuud hiljem hakkasin mina ema kõhus kasvama. Õdesid ega vendi mu pole. Aga meie juures elab mu onutütar, kuna mu isa vend ja tolle naine on surnud. Mu isa nimi on John, tüüpiline tema sünniaja kohta, ema nimi on Olivia. Mina oled Carridee, aga kõik kutsuvad mind Dee’ks. Onutütart ma eriti ei tea. Ta kolis meie majja umbes aasta tagasi. Aga ema jutu ja piltide järgi on ta minu vanune, paar kuud vanem. Ja ta nimi on Leslie. Ta on imeilus.
Veidike veel ja me jõudsimegi koju. Isa viis mu kohvri ise üles, et mina saaksin veidike omas tempos ringi vaadata. Kõik oli samasugune nagu varem, enne kui ma ära läksin. Imeilus. Maja ees oli endiselt purskkaev. Selle taga endiselt suur põõsapuhmakas.
Maja ise oli endiselt valget värvi. Kahel küljel olid roniroosid. Akendel olid kuldsed ääred ja ka neid katsid lilled. Mu ema on totaalne lillearmastaja. Tuul tõi endaga kaasa värsket viinamarja lõhna. Oli pressipäev. Igal viinamarja pressipäeval täitus õu selle mõnusalt magusa lõhnaga. Traditsiooniliselt oli meie parim vein rohkem kui kakssada aastat tagasi valminud retsepti järgi tehtav DuLara. See retsept oli mu vanavanaisal täielik kogemata nii hea tulnud. Imeline õnnetus. Nime sai see mu vanavanaisa kunagise suure armastuse järgi.
Ema viskas mulle ühe muretseva pilgu, kuid keeras siiski ümber ja järgnes isale majja. Ma vaatasin ringi. Päike paistis ja kõik oli sama moodi nagu mu lahkudes, ainult, et nüüd olen ma tagasi. Naeratasin endamisi. Kodu.
No comments:
Post a Comment