Kolmas- Leslie .

Me seisime maja ees. Olin seisma jäänud, ega saanudki aru, et ust unistava pilguga vahin. Korraga tuli see kõik lihtsalt uuesti meelde. Nagu oleks see eile olnud, mitte poolteist aastat tagasi. Ema karjatus, telefonikõne, kiirabisireenid. Surusin silmad kinni. Kuigi veel eile arvasin, et ma ei kahetse midagi. Olin oma surmaga rahul. Olin valmis, siis täna on kõik teisiti. Ma ei kavatsenud uuesti korrata kõike mille eest doktor Lang mind hoiatas. Ma olin kahetsemisstaadiumi juba läbinud. Sellega saime ühele poole juba möödunud kuul. Härra Lang ütles, et koju tulemine tooks selle kõik tagasi, mina olin veendunud, et ei too. Ma eksisin. Ja see piin on hind, mille ma pean maksma. Mida ma tahan maksta. „Lähme?“ küsis Michael, kui ma uuesti silmad olin avanud. Noogutasin aeglaselt. Ta riivas mu kätt ja naeratas. „Kindel, et kõik korras on?“ jätkas ta ettevaatlikult. Astusime paari sammuga verandale. Kui poiss mulle ukse avas, puudutasin kogemata uksepiita. Poolteist aastat tagasi oli seal mu verine käejälg. See pilt lihtsalt ei hägune. „Jah, kõik on korras,“ vastasin ja tõukasin jalatsid jalast. „Kui midagi on siis sa räägiksid ju mulle?“ küsis ta kahtleval toonil. Vaatasin talle korraks otsa. „Kas ma pole sulle mitte alati kõigest rääkinud?!“

Sellega pidi ta nõustuma. Varem teadis ta kõike, absoluutselt kõike. Mu lemmiktähest kuni viimase hirmuni, milleks oli vana jõgi, mis meie maja juurest mööda voolab. Selles lihtsalt on midagi hirmsat. Voolab, mitte millestki hoolimata, otse edasi. Kunagi ammu, kui ma kuue aastane olin, meeldis mulle seal mängida. Tollal ei tundunud see üldse nii hirmus. Vulin kõlas ilusti, lindudele meeldis seal ringelda, kontserte korraldada. Ma mäletan kui ma seal nukunõudega toite tegin ja neid Michaelil süüa käskisin. Kuigi ma teadsin, et ta neid päriselt ei söö, egas ma seda tahtnudki, siis ta kunagi ei näidanud välja, et ta need salaja üle õla viskab. Alguses käisime me erinevates lasteaedades, kuni me paremini läbi saama hakkasime ja lasteaiast poppi tegime. See oli alati Michaeli süü. Temal tuli see mõte, et siis kui kõik teised magama jäävad, hiilime meie minema. Ja see oli suurepärane idee, kuni hetkeni, mil me vahele jäime. Egas meiega midagi erilist ei tehtud, aga silma hoiti küll peal.

Ema tegi minu mäletamist mööda esimest korda ise pannkooke. Selleks oli meil alati köögitööline olnud. Michael istus minu kõrvale köögilaua taha ja jälgis mind naeratades. „Tere proua Thompson,“ sõnas ta, kui mu ema toormoositaldriku lauale pani. Ma lõin Michaelit laua all jalaga. See, et ta mu ema nii nimetab, on mul aegade algusest saadik närvidele käinud. „Kus Leslie on?“ küsisin pilgu moosilt emale viies. Miski minu sees kipitas. Kuigi ma tahtsin Lesliega tuttavaks saada, ei oskaks ma midagi öelda, kui ta hetkel minu ees seisaks. Kas ma peaks talle ütlema, et tunnen vanemate pärast kaasa, või on see niigi ilmselge?

„Siin,“ kuulsin ta heledat, ükskõikset tooni oma seljatagant. Keerasin võpatades ümber. „Tere,“ oli esimene asi, mis mu suust väljus. Ta oli veel ilusam kui pildil. Pehmed jooned, väike nöpsnina ja tumepunased huuled voolisid kokku sümmeetrilise näo. Ema läks köögist tagaukse kaudu välja. „Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta lauda istudes. „Mida?“ „Sa oled paremakäeline, eks?“ küsis ta ja ma tundsin, kuidas Michael võpatas. Ta praktiliselt kivistus mu kõrval. „Jah,“ noogutasin. „Kuidas sa paremat kätt lõikasid?“ küsis Leslie lõpuks otse välja. Michael krigistas hambaid.

Tundsin, kuidas kogu veri mu näkku voolas. Ma olin valmis kaastundeks, süüdistusteks, naermiseks, kõigeks muuks, kuid mitte sellisteks küsimusteks. „Mis sellest?“ proovisin võimalikult tavalist tooni säilitada. „Ma niisama. Sa olid pilves, kui lõikasid?“ jätkas Leslie naeratades. Raputasin aeglaselt pead. „Ei olnud.“ „Ust ei taibanud lukku keerata?“ ütles ta järgmisegi lause, milleks ma samuti valmis polnud. Arvasin, et suudan kõige sellega toime tulla. Ju ma eksisin. „Ma…“ üritasin midagi seletada, kuid ei suutnud. Ma tundsin kuidas paanikahoog tulla tahtis. Leslie vaatas mulle naerdes otsa. „Ära nutma hakka.“

Kortsutasin kulmu, tundes, kuidas silmad pisaraid täis voolavad. Jooksin köögist välja, nähes ukseavas seisvat Connor’it. Ta vaatas mind murelikult. Jooksin temast, ta küsivast pilgust ja mind peatavatest kätest mööda. Isegi kui olin õue jõudnud, jooksin edasi. Nii kaugele ja kiiresti kui jõudsin. Tol hetkel mind ei huvitanud, et ma ei tohi, et see ei ole kasulik, mind ei huvitanud mitte miski peale sealt eemale saamise. Ma ju teadsin, et see tuleb, kuid ma ei oodanud seda nii kiiresti ja mitte temalt.

I'll be gone, teine .

Teine - Michael .

Võtsin suuna töökoja poole. Michael oli kindlasti täna seal. Michael on minust pool aastat vanem. Ta elab siin meie juures, käib siin koolis. Kunagi olime me ühes klassis. Nüüd peaks ta Lesliega ühes klassis olema. Ta isa on meie töödejuhataja ja kui ta naine suri, oli mu isa lahkelt nõus laskma neil siia kolida. Õigemini elavad nad meie lähedal, oma majas. Michael on eriti spets hobustega. Naturaalne talent. Ta käis mul vähemalt kolm korda nädalas külas. Kuigi ma seda ei palunud, smuugeldas ta mulle alati igasuguseid asju sisse. Tõukasin töökoja suure ukse lahti ja vaatasin ringi. Igal pool olid suured tünnid. Suure saali lõpus undas press. Kõik oli hämar, mis oli imelik. Michaeli isa, Max, töötab alati tuledega. Talle meeldib kontroll.

Mu pilku püüdis üks põlev lamp. Valgus tuli ülevalt. Ma hiilisin trepist üles, mööda pikka reelingut edasi. Lambi juures oli tugitool ja seal istus ei keegi muu kui Michael. Ta joonistas midagi. Ma hiilisin vaikselt ta seljataha ja vaatasin pilti. Ta ei näidanud oma joonistusi kunagi kellelegi. Keegi peale minu isegi ei teadnud, et ta joonistada oskab. Aga ta oskab. Tõsiselt oskab. Ta pildil olin mina. Minu ja selle tüdruku sarnasus oli lausa hirmutav. Veel hirmutavam oli minu ja tema erinevus. Tema silmis oli see õnnelik sära, mis minul puudus. Mul polnud seda enam. Michael teadis seda, kuid ei teinud muutusest välja. Tema jaoks olin ma ikka veel see sama tüdruk, kes ta kunagi meie maja ees olevasse purskkaevu tõukas. See õnnelik tüdruk, kes südamest naerda oskas. Arvatavasti jäängi selleks. Ta tõmbas veel ühe joone ja naeratas.

Ohkasin kuuldavalt. Hetkega oli ta püsti ja vaatas mulle otsa. Me kumbki ei liigutanud hetkeks. Ta naeratas ja embas mind tugevalt. „Ma kartsin, et see hetk ei jõuagi kätte,“ naeratas ta sosinal. Toetasin pea ta õlale. Ta oli alati nii rahustav. „Tunnen sulle siiralt kaasa, aga sa ju tead, et ei saa minust nii kergelt lahti,“ vastasin talle tõsisel häälel. Kui see vaid tõsi oleks. „Tunne mulle kaasa jah, kuna see on ju mu suurim soov,“ naeris ta ja lasi ta must lahti, et mulle silma vaadata.

„Ma tõesti igatsesin sind,“ naeratasin ja kallistasin teda veel hetkeks. Ta vaatas mulle endiselt otsa. Tema naeratus tahtis mind nutma ajada. Ta naeratust nähes tundus kõik korras. „Paku kes sind veel igatses,“ ütles Michael joonistuse sahtlisse pannes. Naeratasin võimalikult siiralt. „Keegi oli veel?“ tegin üllatunud näo pähe. Michael vilistas kõvasti ja paar hingetõmmet hiljem avanes töökoja uks. „Mustikas!“ hõikasin kui ta saba liputades meie poole jooksis. Koer läks mind nähes lausa arust ära. Tema oli ainuke, kes mind vaatama tulla ei võinud. Kükitasin tema juurde maha ja paitasin teda. Ta tõstis oma koonu minu põse vastu ja ma kallistasin teda. Michael naeratas. Poiss kükitas meie juurde. Läbi ta valge särgi oli näha musta risti. Me ostsime need juba rohkem kui viis aastat tagasi.

„See on sul ikka veel alles?“ küsisin naeratades. Tõmbasin risti nööripidi oma näppude vahele. Ta vaatas mu kätt ja naeratas sügavalt. Mustikas lamas meie ette maha ja pani pea mu sülle. „Ma ei võta seda kunagi ära,“ ütles Michael. Keerasin pilgu Mustikale. Silitasin veel korraks ta pead ja tõusin seejärel püsti. Michael naeratas endiselt. Hoidsin ühte kätt Mustika peal ja silitasin teda kõrva tagant. Koer keeras pea mu sidemele ja ka Michael keeras pilgu sinna. Sellest tuleb ebameeldiv suvi. „Kas see ei peaks mitte kinni kasvanud olema?“ küsis Michael ja võttis mu vasaku käe oma pihku. „Ongi, aga…“ alustasin, kuid ta hakkas sidet lahti arutama. Iga keeruga mu hingamine aeglustus. Michael ei vaadanud mulle enam otsa, vaid ootas põnevusega seda mis kohe nähtavale tuli. Oleks see keegi teine olnud, oleks ma teda takistanud. Side kukkus maha. Ja seal nad olidki - kolm paranenud lõikejälge. Michael tõmbas neist näpuga üle.

Tõmbasin käe ära. „Ära,“ üritasin midagi öelda, isegi teadmata mis see oli. Raputasin aeglaselt pead, kui ta pilgu mulle silma vaadates naeratas. „Dee, need teevad sinust sinu,“ ütles ta vaiksel toonil. Turtsatasin ja pööritasin silmi. „Need teevad minust idioodi,“ vastasin talle ja võtsin suuna trepi poole. „Siis oled sa minu idioot,“ vastas ta asjalikku nägu tehes ja kõndis minu kõrval. Togisin teda küünarnukiga. „Tuled minu poole sööma?“ pakkusin, kuna ma ei tahtnud, et ta veel läheks. Michael naeratas, seda tegi ta tihti. Ükskõik mida me ka ei teeks, tülli ei suudaks me eales minna. Vähemalt mitte seni, kuni meil see kena hobi on... pähklite söömine.

I'll be gone, esimene .

Esimene - Tagasipöördumine koju .

Tramm kõikus. Edasi-tagasi. Ühtlase, rutiinse rütmina. Inimesed, kes koguaeg kusagile kiirustavad, ei märganudki seda enam. Nad ei näe enda ümber toimuvat. Naine, kes vadistab telefoniga kui väga neil uut talenti vaja, ei märka koomiksit kritseldavat noormeest endast kaks meetrit eemal. Seesama poiss laseb võimalus mööda, kuna tema kõrvades, mis peaks ootama unistuste täitumisele kaasaaitamist, karjub muusika, millest ei saa ta rohkem kui eilsest süstist, mis ta veenides endiselt kipitab. Keegi ei tee välja eelmises peatuses peale tulnud rasedast naisest. Keegi ei märka teda. Keegi ei tõuse püsti, ei paku oma istekohta, ei päri, et kuidas lapsel läheb. Keegi ei paku abi. Keegi ei märka, et trammijuhi makist kostub Yiruma. Keegi ei hinda lauluga kaasnevat rahu, meloodia sõnadeta juttu. Keegi ei märka, et ta ei peaks olema siin, ei peaks sõitma selle trammiga, mis viib igal päeval ühte ja sama teed ühte ja samasse punkti. Tegelikult ei vii see tramm mitte kedagi soovitud kohta. Keegi ei teagi kuhu nad minna tahavad. Nad unustavad juba enne otsustamist. Unustavad oma unistused, oma tahtmised, saavutused, lootuse. Nad unustavad, et peavad unistama. Neile tuleb meelde tuletada, et väljahingamiseks tuleb eelnevalt sisse hingata. Et maandumiseks tuleb hüpata. Et lõpetamiseks tuleb alustada. Et saamiseks tuleb teha.

Ka mina olin selle unustanud, ka mina ei näinud seda. Ka mina olin süüdi.

Tramm kõikus. Edasi-tagasi. Ühtlase, rutiinse rütmina… kuni ühtäkki peatus. Kiire, tugeva pidurivajutusega. Äratus, kuid keegi ei ärka. Raputus, kuid kõik on rihmadega kinni.

Uksed avanesid. Keegi ei teinud välja linnulaulust, päiksest. Keegi ei pilgutanud silmagi. Ma võtsin põrandalt oma koti ja astusin hallile betoonteele. Tramm sulges uksed ja kiirustas edasi. Vuhas täpselt nagu varem, ilma muutusteta, ilma kavatsusteta muutuda. Naeratasin.

Päike lõõmas palavalt. Linnud tiirlesid ümber keskväljaku. Ümber ühe noormehe, kes istus oma kitarriga purskkaevu äärel ja mängis. Silmad kinni, silmad lahti, lihtsalt mängis. Inimesed kõdisid mööda, kuulatasid, kuid ei öelnud. Mitte midagi. See ei häirinud poissi.

Järsku võttis isa mu koti. Ema embas mind tugevalt. Tugevamalt kui kunagi varem. Kallistasin teda vastu. Ma ei mäletanudki viimast korda, mil me nii pikalt kallistasime. Isa kõndis auto juurde ja pani koti pagasiruumi, surus kaane kinni ja jäi meid naerul sui vaatama. Mööda ema põske veeres alla üks pisar. Ema teadis, isale me rääkida ei tahtnud. Ta oleks hakanud midagi idiootset plaanima. Oleks toonud maailma eriotsadest igasuguse tehnika, et eluiga pikendada, kuid samas igavamaks muuta. Nagu on öeldud: võib elada saja aastaseks, kui loobuda kõigest mille nimel nii kaua elada.

„Ei, ema, veel on vara,“ ütlesin vaiksel häälel. Ta noogutas ja üritas järele jätta. Pühkis pisarad ja me läksime isa juurde, kallistasin kiirelt ka teda ja istusime autosse. Mina viskasin taha pikali. Täna oli väsitav päev olnud. Toetasin jalad vastu autoakent. Mu ema ei pane seda juhtunut arvestades pahaks. Mu isa ei ütle midagi, kuna ta on õnnelik, et ma jälle kodus olen. Tema arvates küll pikemaks ajaks kui tegelikult. Kui ta vaid teaks, et tal on ainult kolm kuud, et mul on ainult kolm kuud. Me sõitsime mööda värsket asfaldid kodu poole. Mu vanemad elavad linnaääres. Meil on seal mõnus maja. Suur ja avar. Isa vanaisa lasi selle kunagi ammu ehitada ja nii see lõpetaski meie maana. Tegelikult oli see kunagi mõis ja mu vanavanaisa oli mõisnik. Naljakas mõelda. Mu isa suguvõsas on alati kasvanud ranged mehed. Minu vanaisa ei alustanud küll täiesti põhjast, kuid oma edu tagas ta ise. Rügas pikalt, enne kui viinamarja istandus talle meelejärgi oli. Aga kõva töö kannab vilja ja nüüd on meil korralik istandus. Ma olen salamahti õnnelik, et oma vanaisa ei tundnud. Vanaisa Jules.

Ta oli ennekõike kuri ja range mees. Hirmu pimeduse ees raviti pimedusega. Hirmu ujumise ees vette viskamisega. Mees las olla mees ja hirm las olla hirm. Mees aga olgu suurem kui tema hirm. Idiootne, kui minult küsida.

Kui ma väike olin, magasin ma alati öölambiga, kuigi ma pimedust ei kartnud. Mu isa üritab mehena olla kõike mida oli ta isa ja veel rohkemgi, isana aga sada kaheksakümmend kraadi teisele poole. Oma ema suguvõsast ei tea ma midagi. Ainult, et ta põgenes kodust kui oli seitseteist. Lõpetas siin linnas ja siis kohtusid nad isaga ja mu ema ei läinudki enam ära. Isa oli juba üheksateist. Ema kaheksateistkümnendal sünnipäeval nad abiellusid ja paar kuud hiljem hakkasin mina ema kõhus kasvama. Õdesid ega vendi mu pole. Aga meie juures elab mu onutütar, kuna mu isa vend ja tolle naine on surnud. Mu isa nimi on John, tüüpiline tema sünniaja kohta, ema nimi on Olivia. Mina oled Carridee, aga kõik kutsuvad mind Dee’ks. Onutütart ma eriti ei tea. Ta kolis meie majja umbes aasta tagasi. Aga ema jutu ja piltide järgi on ta minu vanune, paar kuud vanem. Ja ta nimi on Leslie. Ta on imeilus.

Veidike veel ja me jõudsimegi koju. Isa viis mu kohvri ise üles, et mina saaksin veidike omas tempos ringi vaadata. Kõik oli samasugune nagu varem, enne kui ma ära läksin. Imeilus. Maja ees oli endiselt purskkaev. Selle taga endiselt suur põõsapuhmakas.

Maja ise oli endiselt valget värvi. Kahel küljel olid roniroosid. Akendel olid kuldsed ääred ja ka neid katsid lilled. Mu ema on totaalne lillearmastaja. Tuul tõi endaga kaasa värsket viinamarja lõhna. Oli pressipäev. Igal viinamarja pressipäeval täitus õu selle mõnusalt magusa lõhnaga. Traditsiooniliselt oli meie parim vein rohkem kui kakssada aastat tagasi valminud retsepti järgi tehtav DuLara. See retsept oli mu vanavanaisal täielik kogemata nii hea tulnud. Imeline õnnetus. Nime sai see mu vanavanaisa kunagise suure armastuse järgi.

Ema viskas mulle ühe muretseva pilgu, kuid keeras siiski ümber ja järgnes isale majja. Ma vaatasin ringi. Päike paistis ja kõik oli sama moodi nagu mu lahkudes, ainult, et nüüd olen ma tagasi. Naeratasin endamisi. Kodu.