Me seisime maja ees. Olin seisma jäänud, ega saanudki aru, et ust unistava pilguga vahin. Korraga tuli see kõik lihtsalt uuesti meelde. Nagu oleks see eile olnud, mitte poolteist aastat tagasi. Ema karjatus, telefonikõne, kiirabisireenid. Surusin silmad kinni. Kuigi veel eile arvasin, et ma ei kahetse midagi. Olin oma surmaga rahul. Olin valmis, siis täna on kõik teisiti. Ma ei kavatsenud uuesti korrata kõike mille eest doktor Lang mind hoiatas. Ma olin kahetsemisstaadiumi juba läbinud. Sellega saime ühele poole juba möödunud kuul. Härra Lang ütles, et koju tulemine tooks selle kõik tagasi, mina olin veendunud, et ei too. Ma eksisin. Ja see piin on hind, mille ma pean maksma. Mida ma tahan maksta. „Lähme?“ küsis Michael, kui ma uuesti silmad olin avanud. Noogutasin aeglaselt. Ta riivas mu kätt ja naeratas. „Kindel, et kõik korras on?“ jätkas ta ettevaatlikult. Astusime paari sammuga verandale. Kui poiss mulle ukse avas, puudutasin kogemata uksepiita. Poolteist aastat tagasi oli seal mu verine käejälg. See pilt lihtsalt ei hägune. „Jah, kõik on korras,“ vastasin ja tõukasin jalatsid jalast. „Kui midagi on siis sa räägiksid ju mulle?“ küsis ta kahtleval toonil. Vaatasin talle korraks otsa. „Kas ma pole sulle mitte alati kõigest rääkinud?!“
Sellega pidi ta nõustuma. Varem teadis ta kõike, absoluutselt kõike. Mu lemmiktähest kuni viimase hirmuni, milleks oli vana jõgi, mis meie maja juurest mööda voolab. Selles lihtsalt on midagi hirmsat. Voolab, mitte millestki hoolimata, otse edasi. Kunagi ammu, kui ma kuue aastane olin, meeldis mulle seal mängida. Tollal ei tundunud see üldse nii hirmus. Vulin kõlas ilusti, lindudele meeldis seal ringelda, kontserte korraldada. Ma mäletan kui ma seal nukunõudega toite tegin ja neid Michaelil süüa käskisin. Kuigi ma teadsin, et ta neid päriselt ei söö, egas ma seda tahtnudki, siis ta kunagi ei näidanud välja, et ta need salaja üle õla viskab. Alguses käisime me erinevates lasteaedades, kuni me paremini läbi saama hakkasime ja lasteaiast poppi tegime. See oli alati Michaeli süü. Temal tuli see mõte, et siis kui kõik teised magama jäävad, hiilime meie minema. Ja see oli suurepärane idee, kuni hetkeni, mil me vahele jäime. Egas meiega midagi erilist ei tehtud, aga silma hoiti küll peal.
Ema tegi minu mäletamist mööda esimest korda ise pannkooke. Selleks oli meil alati köögitööline olnud. Michael istus minu kõrvale köögilaua taha ja jälgis mind naeratades. „Tere proua Thompson,“ sõnas ta, kui mu ema toormoositaldriku lauale pani. Ma lõin Michaelit laua all jalaga. See, et ta mu ema nii nimetab, on mul aegade algusest saadik närvidele käinud. „Kus Leslie on?“ küsisin pilgu moosilt emale viies. Miski minu sees kipitas. Kuigi ma tahtsin Lesliega tuttavaks saada, ei oskaks ma midagi öelda, kui ta hetkel minu ees seisaks. Kas ma peaks talle ütlema, et tunnen vanemate pärast kaasa, või on see niigi ilmselge?
„Siin,“ kuulsin ta heledat, ükskõikset tooni oma seljatagant. Keerasin võpatades ümber. „Tere,“ oli esimene asi, mis mu suust väljus. Ta oli veel ilusam kui pildil. Pehmed jooned, väike nöpsnina ja tumepunased huuled voolisid kokku sümmeetrilise näo. Ema läks köögist tagaukse kaudu välja. „Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta lauda istudes. „Mida?“ „Sa oled paremakäeline, eks?“ küsis ta ja ma tundsin, kuidas Michael võpatas. Ta praktiliselt kivistus mu kõrval. „Jah,“ noogutasin. „Kuidas sa paremat kätt lõikasid?“ küsis Leslie lõpuks otse välja. Michael krigistas hambaid.
Tundsin, kuidas kogu veri mu näkku voolas. Ma olin valmis kaastundeks, süüdistusteks, naermiseks, kõigeks muuks, kuid mitte sellisteks küsimusteks. „Mis sellest?“ proovisin võimalikult tavalist tooni säilitada. „Ma niisama. Sa olid pilves, kui lõikasid?“ jätkas Leslie naeratades. Raputasin aeglaselt pead. „Ei olnud.“ „Ust ei taibanud lukku keerata?“ ütles ta järgmisegi lause, milleks ma samuti valmis polnud. Arvasin, et suudan kõige sellega toime tulla. Ju ma eksisin. „Ma…“ üritasin midagi seletada, kuid ei suutnud. Ma tundsin kuidas paanikahoog tulla tahtis. Leslie vaatas mulle naerdes otsa. „Ära nutma hakka.“
Kortsutasin kulmu, tundes, kuidas silmad pisaraid täis voolavad. Jooksin köögist välja, nähes ukseavas seisvat Connor’it. Ta vaatas mind murelikult. Jooksin temast, ta küsivast pilgust ja mind peatavatest kätest mööda. Isegi kui olin õue jõudnud, jooksin edasi. Nii kaugele ja kiiresti kui jõudsin. Tol hetkel mind ei huvitanud, et ma ei tohi, et see ei ole kasulik, mind ei huvitanud mitte miski peale sealt eemale saamise. Ma ju teadsin, et see tuleb, kuid ma ei oodanud seda nii kiiresti ja mitte temalt.
